Kutsikad kirjutavad

Nüüd on nii, et seitse päntajalga on endale kenasti kodud leidnud. Kaks neist on oma uute omanike abil ka kirjalikke tervisi saatnud.

Esmalt tervitused endiselt Äpukeselt, kirja aitas panna perenaine Maivi.

Terekest,
olen juba kaks nädalat oma uues kodus elanud. Minust on paras tugitoolikuningas saanud. Väga mõnus on. Päeval saan koos poistega õue peal ringi joosta ja juurikaid närida. Võilillejuurikad on mu lemmikud.

Igal õhtul veetakse mind kodust välja. Ma ei saa üldse aru, miks? Mul on kodus väga hea olla, miks ma peaksin kuhugi välja minema? Tee peal on igasuguseid hirmutavaid asju: suured ja mürisevad, kurjad ja haukuvad. Ma ei saa ikka üldse aru, miks on vaja kõike seda vaatama minna. Oma õuel on palju mõnusam.

Ja siis kui jälle lõpuks koju jõuame, panevad nad mind ühte tuppa, ja soovivad head ööd. Noh, ega see tuba nüüd kole ole. Mul on seal veekauss ja pehme ase. Saan ka aknast välja vaadata. Aga seal hakkab igav! Närimispulk ja mõni pall ei leevenda mu mänguisu, kui päike on juba tõusnud, kell on pool kuus ja aeg laulma hakata. Paar korda on mul isegi õnnestunud üle ukse ronida – oi, kuidas ma olin õnnelik.

Muide, inimesed hakkasid mind Remuseks kutsuma ja mulle juba peaaegu meeldib see. Ma täitsa tunnen, et nad on minu inimesed.

Piltidele on neiu Remus ka jäänud. 🙂

 


*

Ja nüüd lugu sellest, kuidas Pauka (üks mustadest poistest) koju jõudis. Küll juba mitu head aega tagasi, aga mina, jobu, ei saanud ju aega seda üles panna. Kirjutab perenaine Helena.

Rongis hakkasime me talle erinevaid nimesi otsima ja ta reageeris väga hästi ”Pauka”le. Niisiis sai ta nimeks Pauka. Kui pidime kutsule rongi piletit ostma, vaatas Pauka enda suurte silmadega vagunisaatjale otsa ja teenis välja tasuta sõidu.
Esimesel õhtul oli ta väga hirmunud ja õnnetu, et teda ühest kohast teisse saada pidi ise tassima, sest ta ei olnud nõus sammugi tegema. Teisel päeval hakkas ta juba kutsumise peale juurde tulema ja sai ka rihma otsas jalutamist harjutada. Järgmisel päeval sai talle juba selgeks, et tuppa küll pole mõtet häda teha ja ootab nüüd ilusasti kuni ta õue viiakse. Praeguseks kõnnib ta väga ilusasti rihma otsas ja saab ka inimestega paremini läbi.
Ta on vägavägaväga tore kutsikas meil, kes proovib juba tasakesi kingi ära varastada, laudlina ja vaipa näksida kuid keelamise peale jätab ta selle. Pauka õppis väga kiiresti nt., et trepist üles ei tohi tulla, häda tuleb õue teha, enda nime õppis ta kiiresti ära jpm.

Selline ta siis koju jõudes oli.

*

Ja üks neiu, see, kes kahtlasest kodust tagasi tuli, on ikka meie juures ja põhimõtteliselt saadaval.

Ta oli (või on?) küll justkui broneeritud, aga suhtlus võimaliku omanikuga käib kuidagi mingeid totaalseid kive ja kände mööda (meilid kaovad kuhugi mutiauku ära ja kuna inimene on oma telefoninumbri salastanud, siis ei saanud ma ka seda salvestada, kui ta alguses helistas). Nii et selle variandiga ei saa vist väga arvestada, kahjuks.

Üldiselt hakkab mulle tunduma, et ma varsti enam ei raatsigi seda tüdrukut ära anda. Ta on juba nii meie koer ja tal on nimi (Tweety) ja ta õpib juba igasugu asju (juurde tulema ja istuma ja natuke kõrvale tulema).

Arvan, et ei hakka teda enam kuidagi eraldi kuulutustega kupeldama. Aga kui keegi tunneb, et ta tõesti just seda tüdrukut, just nüüd soovib, siis andku teada. Võib-olla ma mingi paari nädala jooksul suudan veel mõistuse häälele kuuletuda ja ta ära anda. Aga ma tahan superluks peret ja korraldan soovijale ristküsitluse ja üldse, Tweety saab ainult see, kes teda VÄGA tahab ja armastab.

 

 

Advertisements

Mitu head uudist ja üks kurvem

Esiteks siis head uudised.

Täna läks oma koju Väike Tiiger, laupäeval läheb Suur Tiiger. Järgmisel nädalal on minemas Äpukene ja kaks musta poissi. Kõik praegused tahtjad paistavad ka tõesti headeks peremeesteks sobivat. Loodetavasti kuuleme siis  millagi ka kutsude uuest elust ja saame näha pilte nende suureks sirgumisest.

Kolm inimest on veel poissi küsinud ja et vaba on veel üks must poiss, siis ma loodan, et ta leiab nende hulgast samuti hea pere.

Nüüd aga see kurvem uudis. Nimelt must tüdruk kuldsest kolmikust, kes oli vahepeal juba uues kodus, tuli meile eile tagasi. Ei olnud hea kodu.

Tegelikult oli mul algusest saati nende koeravõtjate osas kuidagi vale sisetunne, aga fakte seda kinnitama nagu otse polnud. Otsustasin siis mitte kanaematseda ja uskuda, et saavad ikka koeramisega hakkama. Nagu näha oleksin pidanud ikka vaistu kuulama.

Mulle ei meeldinud, et nad tegid pidevalt vastamata kõnesid (aga veensin end, et ehk see oli juhus, äkki ikka võtsin liiga aeglaselt telefoni vastu). Ei meeldinud, et koera taheti lapsele sünnipäevaks (aga laps sai 15 ja kinkijaks oli isa, seega ma arvasin, et ehk nad teavad, mis teevad). Pluss oli, et peni pidi jääma Paldiskisse. Ikkagi silma all.

Igatahes rõhutasin kuus korda, et kui midagi juhtub ja nad ei saa mingil hetkel seda koera pidada, siis võtku minuga ühendust. Nädala pärast uurisin, kuidas loomal läheb. Hästi pidavat minema. Üleeile toodi ära tema transportimise kott. Ikka pidi hästi minema.

Eile õhtul kohtasin kutsi juhuslikult linnas ja uurides, et kuidas siis ikkagi läheb, kuulsin omaniku poiss-sõbralt, et halvasti. Koer ei saanud uude koju jääda (neiu, nagu aru sain, elab vist kasuisaga, keda päris isa neljajalgne kingitus üldse ei vaimustanud) ja on nüüd ajutiselt poisi juures, mis edasi, ei teagi…

No hea küll, lollisti läks. AGA MIKS NAD MULLE VALETASID? Palusin ju öelda, kui miskit lahti.

No igatahes arvasin, et on siis parem, kui võtame ta tagasi. Kutsi kingiks saanud neiu nõustus ehkki pisarad voolasid. Vaene laps, ega tema pole ju süüdi. Aga need koerakinkijaist täiskasvanud vääriksid keretäit.

Igatahes on siis must neiu nüüd ka saadaval, kui kellelgi huvi on.

Piltidelt võib vaadata mustukeste tegemisi.


Valgekäpp sai kodu

Nõndaks, meil on väga head uudised. Suur Poiss Valgekäpp sai endale uue kodu. Päris oma kodu.

Kotti toppimise peale käitus ta nagu kotti topitav kutsikas ikka. Rabeles ja vingus. Keefas tegi ka nii, ma mäletan küll. Niipea, kui Paldiski rong sõitma hakkas, olevat tüüp aga maha rahunenud ja ülejäänud pika sõidu Tartu kenasti käitunud. Jällegi meenutab see Keefase käitumist, kes samuti kutsikana kohe rahunes, kui rong sõitma hakkas. Järeldus – rong on koerlusele meelepärane sõiduriist. 🙂

Uues kodus olevat Valgekäpp kohe hirmsasti õgima hakanud ja avastanud, et perenaise püksid on parim mänguasi. Muidugi need püksid, mis jalas on. Selle kombe soovitaksin, nii omavahel öeldes, küll perenaisel ruttu välja harjutada.

Muidu on Valgekäpal nüüd eestiaegne maja, suur aed ja palju pereliikmeid, kes teda kõik väga nunnutavad. Isegi naabrid pidid nunnutamisaktsiinides osalema. 🙂

Mul on igatahes Valgekäpa pärast väga hea meel ja hoian pöialt, et uuel perel temaga ikka mõnus oleks.

Siin on ka mõned pildid kutsist uues kodus. vaadake ja imetlege.

Kellel nüüd kange koeraisu tuli, siis mõned meie kutsikad on ikka veel saadaval.  Mõelge ja võtke ühendust.

Esimesed suured sigadused tehtud

Esiteks, lubasin ammu kutsude täpsemaid kirjeldusi. Siin need on.

Teiseks, esimesed suured sigadused on nüüd siis ka tehtud. Või oleks poliitiliselt korektsem öelda, et koerused.

Reedel, kui Arni valmistus Soome sõitma ja katsus samas ka põrandat pesta, näriti läbi signalisatsiooni juhe. Amps! ja korras.  Kuigi, kui järele mõelda, siis see nii halb ei olnudki ehk. Falck on meis pikemat aega tekitanud tunde, et teenus pole see, mis kunagi, ja ehk võiks selle lõpetada ja oma rahaga midagi muud teha. Tundub, et tited andsid nüüd selleks hea põhjuse.

Natuke koledam sigadus oli, et eile suudeti täiskasvanute toidukotti sekunditega auk närida. Osa sellest oli muidugi õnneks söödud, aga nii 15 kilo koeakrõbinaid ümber tõsta on paras töö. Lisaks suutsin ma selle käigus lõhkuda küünelaki pudeli, mille tagajärgi majas, kus on kari kõike hammastega proovivaid tittesid, ei olnud üldse lõbus koristada.

Ja ise on nad sealjuures nii süütud, nii süütud.

Loo moraal – kes iganes mõne kutsika meilt võtab, peab arvestama, et titt suudab teha PALJU pahandust. Kõik, mida ei tohi närida ja lõhkuda, tuleb igatahes heaga eest ära peita. Lohutuseks, see läheb millalgi üle. Keefase pealt mäletan, et hullem lõhkumine oli poole-aastaselt üle. Juhtmed siis küll enam ei huvitanud. Minu jalanõud, kindad ja sallid küll.

Sellist läbu me oskamegi pesas ajalehtedest toota 🙂

Vaibal on nämmad narmad...

Kaheksa lapse ema rõõmud ja mured

Kutsikate elust kirjutamine on vahepeal üsna soiku jäänud. Eks ikka nende kutsikate enda pärast, kelle kantseldamine aina enam aega ja jõudu võtab.

Mõne nädalaga on tited päris palju kasvanud. Füüsiliselt kohe kindlasti, aga ka mõistuse ja oskuste poolest. Nad saavad aru, kui neid kutsutakse. Kui hõigata “Siia, siia, siia!”, on kari vudinal platsis.

Kui aga hüüda “Tiiger, tiiger, tiiger”, on peagi päral mõlemad tiigripreilid. Kui üks tuleb kaugemalt, annab teine kogu olekuga mõista, et ta on ju juba kohal.

Peab vist hakkama tüüpidele tasapisi nimesid panema. Muidu on suht jama, kui kaks reageerivad korraga nimele Tiiger ja kuus nimele Mustuke või Titu.

Mis kehalistesse võimetesse puutub, siis nad suudavad juba imekiiresti ringi sibada ilma, et käpakesed sõlme läheksid.

Lemmikmäng on üksteise murdmine ja sabast tirimine. Oma saba nad imekombel eriti taga ei ajagi (ükskord üks ajas, aga rohkem pole näinud). Võib-olla see tuleb sellest, et neil on piisavalt teiste sabasid, mida kiskuda.

Kaubaks lähevad kõik plastikpudelid, mida on lahe veeretada. Klaaspudelid meeldiks ka, aga need me paneme eest ära, sest koerad ja klaasikillud on kooslus, mis mind juba sellele mõeldes peaaegu kupla ajab.

Kõik näritav hakkab neile järjest rohkem huvi pakkuma (saapaid, kilekotte, juhtmeid ja muud säärast tuleb juba ilmtingimata peita).

Väike mõttepaus müramise vahel

 Muide, nad teavad praeguseks suurepäraselt, kust toit tuleb.

Kui ma võtan leotatud krõbinad või konservimöksi või keefiripaki ja suundun laua juurde, kus see neile taldrikusse jagada, istuvad kaheksa nupsikut käbedalt laua ette maha ja vaatavad lootusrikkalt üles.

Söömine on omaette naljakas protseduur. Nad söövad praegu neljast suurest taldrikust ning me üritame enid paarikaupa taldrikute juurde suunata, et igaüks ikka oma osa saaks ja keegi ülearu ei õgiks. Aga või see lihtne on… Ikka suudavad nad neljakesi ühe taldriku vallutada. Tõsta neid siis tutist õigele kohale.

Süüa oskavad nad, põssad, ka kuidagi kogu kehaga. Mida lainetavam ja kleepuvam mögin taldrikus on, seda kindlamini nad selle sees käppadega paterdavad. Seejärel ronivad muidugi ka veel üle üksteise. Tulemuseks on mõnus laga. Või noh, mitte nii mõnus, kui seda koristama peab.

Jalgadega söömine ehk väga keefirine kutsikas umbes kuu vanuselt

Pärast söömist ja müramist aga kukuvad nad kuidagi kossti! ära. Mõni tumbale, mõni tooli alla, mõni keset põrandat. Mõni oskab end ikka kuidagi sülle nihverdada.

Igatahes saame me siis pisikesi koeranahku korteri pealt kokku korjata ja kanda pessa, kus nad õndsalikult edasi magavad. Nii õndsalikult ja süütukeselt, et hetkeks võib täiega unustada, kuidas nad meid öösel üles ajavad, kuidas neil pidevalt mopiga sabas tuleb käia ja kui kuramuse tüütu on pidevalt krõbuskeid leotada.

Varsti jään ma magama

PS Tasapisi hakkavad kutsikad ka mingeid iseloomujooni ilmutama, aga sellest pikemalt lähiajal.

Tiigrikutsu esimene mure

Päevakangelane vasakul.

Tahtsin eile kirjutada sellest, kuidas tited laupäeval täpselt kuuseks said, aga Suur Tiiger korraldas meile hoopis esimese suure ehmatuse.  Õnneks tõesti ainult ehmatuse, aga seegi oli algatuseks kole.

Kõik hakkas peale sellest, et nad said esimest korda leotatud krõbinaid. Aga võib-olla ma ei leotanud neid väga korralikult ja, mis kindel, Tiiger sai neid natuke liiga palju õgida. Ta on ju tugev ja mõistab teiste eest kahmata.

Igatahes nägin ma õhtul, kuidas elukas punnitab kakada, ägiseb, aga midagi ei tule. Ta oli ikka üsna hädas. Siis jõi ema kausist suure hulga vett. Natukese aja pärast ägises ja punnitas jälle. Tulutult. Seejärel oksendas.

Siis läks küll pessa ja jäi koos teistega üsna kenasti magama. Aga hiljem imes tissi ja algas sama jama otsast peale.

Loomulikult jõudsin ma mõelda nii soolesulgusest kui sellest, et titt on mingi võõrkeha alla neelanud. Natuke rahustas, et ta vahepeal tahtis jälle teistega mängida. Surmani haige loom ju ei müra?

Igatahes ei julgenud ma selle peale kellelegi lisatoitu anda ja Donnast neile enam kauaks ei piisa, mistõttu meid äratas öösel kell pool neli nõudlik virin.

Tited said emmet imeda, Suur Tiiger nagu ikka õige agaralt. Hoidsin hinge kinni, kui ta taas punnitama hakkas, aga tulemuseks oli (jumal tänatud) kutsika kohta korralik sitalaar. Ja titt ise oli rõõmus, mis rõõmus. Hakkas järinal paika panema üht musta, kes vist mürades liiale läks.

Ju ta siis oli lihtsalt liiga palju õginud. Kõik on hea, mis hästi lõpeb. Aga minu järeldus on, et krõbinaid peab praegu väga korralikult leotama ja süüa saavad tüübid mitte koos, vaid ükshaaval. Igaüks oma portsu ja ei mingit teiste eest pätsamist.

 

Esimene päev

Siin on meie tited täpselt ühe päeva vanustena.

Ja siin on meie Keefas, kes tahaks hirmsasti aru saada, mis imelikud loomad (on  need ikka loomad? ega nad koerad ju ei ole ometi?) nüüd meile tulid.