Nüüd on nii, et seitse päntajalga on endale kenasti kodud leidnud. Kaks neist on oma uute omanike abil ka kirjalikke tervisi saatnud.
Esmalt tervitused endiselt Äpukeselt, kirja aitas panna perenaine Maivi.
Terekest,
olen juba kaks nädalat oma uues kodus elanud. Minust on paras tugitoolikuningas saanud. Väga mõnus on. Päeval saan koos poistega õue peal ringi joosta ja juurikaid närida. Võilillejuurikad on mu lemmikud.
Igal õhtul veetakse mind kodust välja. Ma ei saa üldse aru, miks? Mul on kodus väga hea olla, miks ma peaksin kuhugi välja minema? Tee peal on igasuguseid hirmutavaid asju: suured ja mürisevad, kurjad ja haukuvad. Ma ei saa ikka üldse aru, miks on vaja kõike seda vaatama minna. Oma õuel on palju mõnusam.
Ja siis kui jälle lõpuks koju jõuame, panevad nad mind ühte tuppa, ja soovivad head ööd. Noh, ega see tuba nüüd kole ole. Mul on seal veekauss ja pehme ase. Saan ka aknast välja vaadata. Aga seal hakkab igav! Närimispulk ja mõni pall ei leevenda mu mänguisu, kui päike on juba tõusnud, kell on pool kuus ja aeg laulma hakata. Paar korda on mul isegi õnnestunud üle ukse ronida – oi, kuidas ma olin õnnelik.
Muide, inimesed hakkasid mind Remuseks kutsuma ja mulle juba peaaegu meeldib see. Ma täitsa tunnen, et nad on minu inimesed.
Piltidele on neiu Remus ka jäänud. 🙂
*
Ja nüüd lugu sellest, kuidas Pauka (üks mustadest poistest) koju jõudis. Küll juba mitu head aega tagasi, aga mina, jobu, ei saanud ju aega seda üles panna. Kirjutab perenaine Helena.
Rongis hakkasime me talle erinevaid nimesi otsima ja ta reageeris väga hästi ”Pauka”le. Niisiis sai ta nimeks Pauka. Kui pidime kutsule rongi piletit ostma, vaatas Pauka enda suurte silmadega vagunisaatjale otsa ja teenis välja tasuta sõidu.
Esimesel õhtul oli ta väga hirmunud ja õnnetu, et teda ühest kohast teisse saada pidi ise tassima, sest ta ei olnud nõus sammugi tegema. Teisel päeval hakkas ta juba kutsumise peale juurde tulema ja sai ka rihma otsas jalutamist harjutada. Järgmisel päeval sai talle juba selgeks, et tuppa küll pole mõtet häda teha ja ootab nüüd ilusasti kuni ta õue viiakse. Praeguseks kõnnib ta väga ilusasti rihma otsas ja saab ka inimestega paremini läbi.
Ta on vägavägaväga tore kutsikas meil, kes proovib juba tasakesi kingi ära varastada, laudlina ja vaipa näksida kuid keelamise peale jätab ta selle. Pauka õppis väga kiiresti nt., et trepist üles ei tohi tulla, häda tuleb õue teha, enda nime õppis ta kiiresti ära jpm.
Selline ta siis koju jõudes oli.
*
Ja üks neiu, see, kes kahtlasest kodust tagasi tuli, on ikka meie juures ja põhimõtteliselt saadaval.
Ta oli (või on?) küll justkui broneeritud, aga suhtlus võimaliku omanikuga käib kuidagi mingeid totaalseid kive ja kände mööda (meilid kaovad kuhugi mutiauku ära ja kuna inimene on oma telefoninumbri salastanud, siis ei saanud ma ka seda salvestada, kui ta alguses helistas). Nii et selle variandiga ei saa vist väga arvestada, kahjuks.
Üldiselt hakkab mulle tunduma, et ma varsti enam ei raatsigi seda tüdrukut ära anda. Ta on juba nii meie koer ja tal on nimi (Tweety) ja ta õpib juba igasugu asju (juurde tulema ja istuma ja natuke kõrvale tulema).
Arvan, et ei hakka teda enam kuidagi eraldi kuulutustega kupeldama. Aga kui keegi tunneb, et ta tõesti just seda tüdrukut, just nüüd soovib, siis andku teada. Võib-olla ma mingi paari nädala jooksul suudan veel mõistuse häälele kuuletuda ja ta ära anda. Aga ma tahan superluks peret ja korraldan soovijale ristküsitluse ja üldse, Tweety saab ainult see, kes teda VÄGA tahab ja armastab.
Meie kutsikad 
